Kokaeriala praktika Londonis13.01.-13.02.2019 on Londonis praktikal kokaeriala õpilased Kevin Miinpuu, Anabel Vahtra, Alondra Mäetaga ja Kelly Sell. Anabel ja Alondra töötavad London Eye lähedal asuvas restoranis Westminster Kitchens, Kelly tööpaigaks on Jones Family Kitchen’s ning Kevin töötab sama restoranipidaja teises restoranis, mis asub Shoreditch’i piirkonnas.

13.02. – 15.03 jätkavad kokapraktikat KO-17 täiskasvanud õppijad. Seekord on Londonisse minemas Ave Heringas, Kairit Errit, Regina Bauer ja Raili Severt.

17.03.- 17.04 jätkavad juba äriteenuste osakonna õpilased, kelle praktika sisse jääb ka Brexit. Praktikahooaja Londonis lõpetavad IT-17 noormehed, kes viibivad Londonis 22.04. – 24.05 ning saabuvad vahetult enne projekti lõppemist.

Kelli Sell K-17 – Minu kuuaega Londonis möödus hästi, mul oli parim praktika koht. Ma sain sealt kõikidega läbi. Meil oli 3 erinevast riigist kokkasid. (Leedu, Itaalia ja Inglismaa)

Praktikajuhendaja ja teised kokad andsid mulle jõukohast tööd. Meil oli üks kokk, kes rääkis mulle, et tema käis ka Londonis koolis ja õppis kokaks, et tema kool ei olnud nii hea ja sellepärast ta andiski mulle hästi palju erinevaid töid.

Seal oli väga palju uusi asju, mida ma polnud kunagi teinud aga sellepärast ongi välismaa praktika hea, õpid asju tegema mida Eestis ei saa.

Kõige rohkem meeldis mulle eelviimane ja viimane päev(10-11.02) Ma sain teha peakoka tööd, väljastada roogi, kasutada Josperit (söeahi), ja need kaks päeva olid kõige töörikkamad ja andsid rohkem kogemust, kui see, et koorin kartulit või porgandit.

Mina saan öelda, et minu praktika oli parim koht praktika läbi viimiseks, ei kujutaks ette kui oleksin pidanud kuskil mujal olema.

Soovitan seda kohta kõikidele!

Minu nimi on Karl-Kevin Miinpuu, õpin HKHKs ja olen teise kursuse kokk. Sooritasin oma välispraktika Londonis. Minu praktika algas jaanuaris ja kestis täpselt üks kuu. Nüüd tagasi vaadates möödus see aeg megakiirelt ja huvitavalt.

Alguses esimestel päevadel avastasime Londonit. Juba esimesel õhtul Londonis, mõtlesime neljakesi, et läheks sõidaks rongiga kesklinna ja vaataks ringi,  see oli väga hea mõte, nägime London Tower Bridge ja
natuke London Eyed. Teistel päevadel tutvusime ka teiste Londoni põhi vaatamisväärsustega, käisime Hiinalinnas söömas ja vaatamas muusikali “Mamma Mia”, mis oli mega võimas.

Minu töökohaks oli The Jones Family Project ja restoranipoolne juhendaja oli peakokk Sadulla, kes oli väga tore ja jagas minuga igasuguseid õpetussõnu nt: “To it nice or to it twice”. Mulle taheti õpetada kuidas teha erinevaid roogasid, kastmeid, desserte jne.

Alguses tegin ma köögis rohkem ettevalmistusi, koorisin segasin kastmeid jne. Lõpupoole sain rohkem eelroogasid ja desserte välja panna. Alguses möödus tööl aeg väga aeglaselt aga hiljem kui olin juba inimestega tuttavaks saanud läks ka tööl aeg väga kiirelt.

Londonis olles juhtus meil mitmeid kordi rongidega naljakad lugusid, küll ükskord nad hilinesid väga palju või teinekord olid üldse tühistatud, aga ka nendest kogemustest õppis väga palju. Saime Alondraga teada, kuidas
sõita bussiga koju. Kahjuk on buss Londonis kõige aeglasem ühistransport.

Vahepeal tabas meid ka koduigatsus ja siis oli selline tunne, et tahaks koju ära minna ja midagi ei taha teha, aga targemaid inimesi kuulates, tuli end kogu aeg tegevuses hoida ja vaba aega nautida ja seda me ka tegime. “Mamma Mia” muusikal oli väga võimas ja seda soovitaksin ma kindlasti kõigile. Ka London Eye ja Sea life olid väga võimsad ja huvitavad, sellist asja Eestis ei näe.

Kokkuvõttes jäin ma oma praktikaga väga rahule, tööl olid inimesed toredad ja abivalmid. Üldse olid inimesed seal sõbralikumad ja lahkemad. Elukoht oli ka enam-vähem korralik, lihtsalt seal oli vahepeal väga külm ja niiske. Aga  ikkagi nüüd tagasi vaadates mulle meeldis, õppisin väga palju uut ja arenesin üldiselt.

Regina Bauer KO-17 – Minu praktikakohaks oli turistidele mõeldud grillmaja London Eye ja Parlamendihoone läheduses. Koha nimi on Westminster Kitchen, omanikud on türgi juurtega abielupaar, keda oli igapäevaselt majas söömas ja liikumas näha. Töökaaslased olid kõik kusagilt mujalt tulnud inimesed, näiteks Türgist, Lätist, Poolast, Liibüast ja Egiptusest. Oli ka muid rahvaid esindatud, igati kirju seltskond koos.

Köögis olid tööl küll ainult mehed, kuid mingit madalamat tunnet nad ei tekitanud, usaldati igat ülesannet täitma ja pandi klientidele toitu valmistama ja serveerima juba esimesel õhtul. Alustuseks anti küll lihtsamaid töid, nagu kartulite koorimine ja köögiviljade tükeldamine. Esimene punkt liinil oli pitsaahju ees, kus õpetati selgeks menüüs pakutavad pitsad ja jäeti nende kokku panemine, küpsetamine ja serveerimine ainult minu ülesandeks. Lisaks oli tööpunkti puhtus ja vajalike toorainete olemasolu minu kontrollida ja korrigeerida.

Hiljem lisandus muid punkte köögis juurde. Praktika lõpuks olin proovida saanud grillil liharoogade valmistamise ja serveerimise, eelroogade ja magustoitude valmistamise ja serveerimise. Kõige toredam oli muidugi klassikalise Inglise fish and chips valmistamine. See siis roog, mida kindlasti tahaks koduses keskkonnas uuesti teha.

Peakokk oli väga huvitatud minu õpetamisest ja tuletas seda ka kaastöölistele meelde. Ta selgitas ja näitas, kuidas asju tuleks nende köögis valmistada, millised peaksid road taldrikul kliendi ette jõudes välja nägema. Köögipersonal võttis omaks väga kiiresti ja rakendas igasse tööaspekti. Poisid viskasid nalja ja ajasid vabadel hetkedel ikka juttu, uurisid Eestis elamise kohta, soovitasid kuhu vabadel päevadel minna ja kuidas elu Londonis tegelikult peaks käima. Mõni soovitus oli muidugi mitte kõige meeldivam, näiteks Bakerloo metrooliin ei ole minu jaoks õige valik.

Elu Londonis, kui kohalik, oli vägagi tajutav. Kuna elukoht oli töökohast piisavalt eemal, sai igapäevaselt liikuda linnas kui täiesti oma inimene. Metroo on endiselt lemmik viis ringi liikumiseks, kuigi proovisin ära nii musta takso kui ka kahekordse punase bussi. Inimesi on palju ja on tunda, et ega Londonis inglasi väga ei olegi enam, pigem ikka teised kultuurid ja rahvad. See tõi endaga huvitava võimaluse proovida erinevaid kööke, mida Eestis ehk ei saakski igal pool teha.

Lõpetuseks pean ütlema, et kogemus oli kogu seda rändamist ja rahmeldamist väärt. Pidin tegema kokapraktika ja seda sai kogu raha eest tehtud. Sain keelt harjutada, uut kultuuri kogeda ja palju eredaid mälestusi. Mida veel võiks üks väiksest maakohast eesti piiga soovida?

Detailsema lugemise jaoks annaksin siinkohal oma blogi aadressi: http://tinyurl.com/lndprakt