Sirje Pool: “Lapsepõlveunistusest sai töökoht”

Sirje Pool: “Lapsepõlveunistusest sai töökoht”

Kui olin 10-aastane, seadsin endale eesmärgiks, et võin rahulikult pensionile minna, kui olen rajanud oma turismitalu. Soov just puhkeküla-kämping stiilis lahenduse vastu oli tekkinud justkui iseenesest ilmselt lapsepõlvest, kui igal suvel kaks nädalat perega Saaremaal sellises kompleksis suvepuhkust veetsime. Ma ei unistanud kunagi hotellist, vaid just kämpingust. Kui oli käes keskkooli lõpp ja aeg teha valik järgmiseks sammuks õpingute teel, siis oli see soov minus endiselt säilinud, aga paraku ei leidnud ma tol hetkel ühtegi sellist õpinguvõimalust. Tallinna tüdrukuna ei olnud ka tutvuskonnas maaturismiga tegelejaid ning nii jäi see kõik elama vaikse unistusena ehitusinseneri ja hiljem veel ka sotsiaaltöö õpingute tagataustal. Kui koolid läbitud said, tundus, et nüüd on õppimistega küll ühel pool ja rohkem ei soovi ma teha mitte ühtegi eksamit ega kursust.

Kuni hetkeni pärast aastaid sotsiaal- ja IT valdkonnas töötamist keskkooliaegsete klassiõdedega kohtudes tuli välja, et ma olin tol hetkel peaaegu ainuke, kes nüüd siis juba päris täiskasvanuna töö, kodu, pere ja muu elu kõrvalt uuel kooliringil ei olnud. Nädal pärast seda kohtumist olin endiselt endale kindlaks jäänud, et mina küll kooli rohkem ei lähe, kui siis järsku aias toimetades läks mõte kuidagi jälle tagasi sellele kohtumisele ja äkitselt meenus uuesti ka märksõna “kämping”. Panin labida käest ja sukeldusin Internetti. Tol hetkel ei-tea-kust alguse saanud põnevus kasvas – leidsin nüüd lausa mitu kooli, kus õpetati erialasid, mis mind oma “kämpingule” lähemale viiksid. Õhin aina suurenes ja tol hetkel küll veel ise päris täpselt teadmata kuidas, aga mõeldes, et küll kuidagi saab selleks õpinguperioodiks ümber korraldatud ka senine töö- ja kodune elu, valisin välja igaks juhuks kaks kooli ja saatsin paberid ära.

Haapsalus vestlusel käies selgus, et esialgu on sellele erialale nii vähe soovijaid, et ei olegi päris kindel, kas eriala avatakse. Selleks hetkeks oli see juba lausa löök, sest olin selle ühe käiguga Haapsalu kooli hetkega armunud. Ülimalt soe ja sõbralik vastuvõtt ning hoopis erinev tunne kunagisest kõrgkooli eksamipalavikust. Ühesõnaga, mõte uuesti kooliminemisest oli saanud absoluutselt kindlaks ja väga oodatuks. Koju tagasi jõudes jäi vaid pöidlad pihus istuda, et tuleks teade õpingute algusest sügisel. Ja see teade tuli. Koos loodusturismikorralduse õppijatega moodustasime klassitäie rahvast, kes me käime siiani ka pärast 2016. aasta kevadel kooli lõpetamist kesksuviti ühisel (õppe)reisil koos oma õpetajatega, kes jagavad endiselt meile oma teadmisi ning nüüd saame juba ka omalt poolt omi kogemusi vastu jagada. Ja see on imevahva!

Praktikabaasi leidmine

Nii leidsin mina enda jaoks Haapsalu Kutsehariduskeskuse ja sealt just täpselt kümnesse selle unistuse teostamiseks vajaliku eriala – maaturismi ettevõtluse. Pean tunnistama, et kooli jõudmine ei olnud väikese lapse ja töö kõrvalt alati kõige kergemate killast ettevõtmine, aga vastutuleliku tööandja ja pere abiga sai see siiski teoks. Et aga teooria ei jääks praktikata, naeratas õnn veel teisegi nurga alt – minu õnneks vajas Eesti Skautide Ühingule kuuluv Tagametsa laagrikeskus just samal ajal uut inimest, kes seda paika haldaks ja edasi arendaks. Sain aru, et see oli parim lahendus, mis juhtuda sai – olin ühtäkki õppimas oma unistuste eriala, tegeledes ühtlasi oma senise huviala skautlusega ja praktiseerimas maaturismi ettevõtlust iseseisvalt Tagametsas, saades kujundada seda täiesti oma käe järgi. Ka kõik oma projektid ja muud ettevõtmised erinevates õppeainetes sain kohe siduda konkreetse päris olemasoleva kohaga ning kõike seda ka päriselt hakata ellu viima.

Samuti oma lõputöö kirjutasin Tagametsa Jahilossi ja Laagrikeskuse arendamise kohta, kus alustasin oma praktikaga kooli ajal ning kus toimetan laagrikeskuse juhatajana-perenaisena tänaseni. Ehk sellest kõigest ongi saanud minu töökoht. Samuti sain olla Tagametsas võõrustaja rollis ka meie kursuse esimese aasta õppelaagris, kus meie loodusainete õpetaja loetles üles ning õpetas selgeks kõik Tagametsas kasvavad taimed, mida oli kokku enam kui sada. See nimekiri on mul siiani alles ja olen seda teadmist nüüd saanud ka Tagametsa külalistele omalt poolt edasi anda. See on lihtsalt üks näide paljudest, kuidas koolis õpitu rakendus ja rakendub siiani minu tegemistes. Koolis õpitu alusel olen korraldanud erinevate ametkondade nõuetele vastavaid dokumente, mõelnud välja pakette ja matkaradu ning loonud meeskonna, kes aitab laagrikeskusega toimetada.

Tagametsa ootab külla

Tagametsa Jahiloss ja Laagrikeskus asub põlismetsade rüpes kauni Saarjõe kaldal Järvamaal Türi vallas Rassi külas. Laagriala peahoone on 1914. aastal ehitatud ja 2005. aastal renoveeritud jahiloss, kus saab korraldada kokkutulekuid ning läbi viia seminare. Lisaks on Tagametsas suur telkimisala, saun ja kaks tare. Meie hooaeg kestab 1. maist 15. oktoobrini, mis annab hea võimaluse pool aastat aktiivselt kohapeal toimetada ning teise pool aastat siis natuke hinge tõmmata ja teha pigem arendusplaane. Elades ise endiselt Tallinnas või Pärnus, on kogu meie meeskonna jaoks Tagametsas käimine mõneti ka nagu puhkus. Mis sellest, et seal on alati varavalgest pimedani tööd teha ja mahaistumisaega väga ei jää, on see ikkagi omamoodi puhkus ja patareide laadimise koht põlismetsade keskel. Oma peamise sihtgrupina näeme ise eelkõige skaute-gaide nii Eestist kui välisriikidest, aga samuti ootame kõiki teisi, kes naudivad metsas olemist, korraldama Tagametsas oma kokkutulekuid, laagreid või väiksemaid seminare.

Kutseharidus aitab sujuvalt töösse sisse elada juba õpingute ajal

Olen aru saanud, et turismitalu perenaiseks võib hakata ka niisama, aga nüüd tagantjärgi olen oma valiku üle äärmiselt tänulik, kuna koolist saadud teadmised ja praktilised oskused annavad sellele rollile kuidagi uue vaatenurga, mille kaudu oskad asju näha ka natuke teise  pilguga. Suur aitäh, HKHK!

Sirje Pool

MTE-14 (maaturismi ettevõtlus)

Visit Us On FacebookVisit Us On YoutubeVisit Us On Instagram